Tema enesepositsioneerimine kui „Tundmatu kunstnik Zentsik" on ainult esimesel lugemisel vaatajale välja pakutud uskumus kunstiobjekti ülimuslikkusse kohta kunstiallika ees. Kunstiprotsessis oma rolli irooniline vähendamine ei ole äraandmismäng, vaid kristalselt aus, ehkki kaval väljaütlemine.

 

Just "kunstniku mängimine" on E. Zentsiku peamine kunstiobjekt. Väljamõeldud kunstnik dekonstrueerib tarbijaliku arusaama stiilsusest kinnipidamisest: vormide valik ulatub tavapärasest maalimisest aktsioonikunstini. . Autor "zentsikustab" iga stiili ja suuna. Eduard Zentsik näitab vaatajale oma ostsilleerimise versiooni postmodernistlikul ajastul. Ta kergusega žongleerib meetoditega, kodustab suundi ja omistab stiile. Iga hüpostaasi lõhkumine, segamine ja joondamine - see muudab Kunstniku transuniversaalseks.